SUHTED JA KOOSTÖÖ LASTEHOIUS

Laps sünnib siia ilma teadmisega, et ta on emaga üks ning maailma keskpunkt, kõik sõltub temast ja tema paneb maailma oma vajadustest lähtuvalt toimima. Kui imikust saab väikelaps, kes upitab end jalule ja õpib mõnd sõna ütlema, omandab ta tasapisi ettekujutuse iseendast kui omaette isikust. Samal ajal õpib ta mõistma, et maailmas on veel teisi isikuid.

Kuid esimene ja üks kõige olulisem suhe mida laps õpib on suhe emaga. Ning sellest, kas see suhe osutub positiivseks või negatiivseks kogemuseks  saab väga paljuski mõjutatud ka lapse edasine käekäik ja see, mil viisil ta hakkab ise siin maailmas toimetama.

           

Esimene suhetevõrgustik kuhu laps kuulub on  tema pere. Laps ei koge siin mitte ainult enda suhet iga pereliikmega, vaid vaatleb ja õpib ka teiste pereliikmete omavahelisi suhteid (ema-isa; õed-vennad jne.).

Tihti pere noorimad lapsed hakkavad hiljem rääkima. Vanemad  on juba mures, konsulteerivad erinevate spetsialistidega ning kõik tundub korras olevat, kuid laps endiselt ei räägi. Kuid lapsel pole tarvidust ennast keeleliselt mõistetavaks teha, sest tema  vanemad õed-vennad saavad tast väga hästi aru ning oskavad olla lapsega empaatiliselt eriti lähedastes suhetes, sest nad mäletavad selle vanuse vajadusi läbi oma mälu (mis ei olnud just kaua aega tagasi) ja aimavad mida  pesamuna vajab (A.Bannister). Ehk see on väga hästi toimiv suhe.

 

Sotsiomeetria (uurib inimestevahelisi suhteid ja valikuid) meetodi rajaja

J.L. Moreno  on  uurinud  väikelaste gruppi  alates nende sünnist kuni kolmanda eluaastani, jälgimaks kuidas tekivad esimesed spontaansed valikud, kujunevad suhted. Vaatluse käigus selgus, et esimese 20-ne nädala jooksul ei pannud lapsed üksteist üldse tähelegi (voodid olid ringikujuliselt ruumis ning laste lähedal ei olnud emasid ega teisi lähedasi inimesi),  kuid alates 20.-28. nädalast hakkasid beebid spontaanselt endale füüsiliselt kõige lähemal olevaid lapsi tähele panema ja neile reageerima.

Kui lapsed olid võimelised iseseisvalt liikuma, hakkasid nad looma teiste lastega erinevaid kontakte, reageerima teiste häälele, tegevusele (kellele naeratab, keda tõukab, kelle poole liigub,ignoreerib). Isegi nende väikeste inimeste grupis väljendus oma suhete dünaamika - kes olid rohkem valitud ja aktiivsemad, kes mitte. (J.L.Moreno).

 

Samasugune suhete arengudünaamika toimub igas grupis. Oluline ei ole vaadata, kes on liider ja kes mitte, vaid aidata lastel leida oma koht rühmas, kus ta saab tunda end väärtuslikuna. Sama tähtis kui on rühmas aktiivne laps on laps kes on vaikne. Kõigi nende raskustega puutub laps kokku kui ta läheb lasteaeda. Laps kohtub esimest korda nii suure grupiga, võõraste laste ja täiskasvanutega ning täiesti uue keskkonnaga. Lastehoiurühm on kui väikene meeskond, kus on hulgaliselt erinevaid suhteid ning mitmetel tasanditel erinevat koostööd ja suhtlemist.

 

Laps - laps tasand:

Vahel on kasulik mõelda, et kui rühmas on 15 last siis ainuüksi omavahelisi suhteid on seal kakssada kümme.Õigem oleks öelda, et lastehoiurühmas on 210 arenevat ja pidevalt muutuses olevat suhet. Mõnel lapsel on grupis viibimine kergem, mõnele raskem, mõni sõprussuhe saab kiiresti alguse, teine nõuab kauem aega jne. Lapsehoidja roll selles situatsioonis on olla teadlik iga lapse individuaalsetest vajadustest ning grupi kui terviku vajadustest.

 

Kahe lapsehoidja tasand:

See kolmik on kui miniperemudel. Kui „vanemad“ saavad teineteisega hästi läbi, neil on ühised nõudmised ja väärtused, on lapsel selles peres hea ja kindel olla.

 

Lapsevanem – lapsehoidja tasand:

Selles suhtes on kõige tähtsam vastastikune usaldus. Vanema ja lapsehoidja selge koostöö saadab  tugeva noodi lapsele ning laps teab, et täiskasvanud tema elus hoolivad temast ja soovivad, et ta oleks õnnelik.

 

Igasugune muutus – lastehoidu tulek, uue rühmaga liitumine, hoidjate vahetus, vajab kohanemisaega ja abi. Oluline on, et laps ei jääks üksinda vaid tajuks, et ta on oodatud ja armastatud.  Füüsilisest üksindusest hullem on hingeline hüljatus. Kui laps mängib üksinda või teda ei valita kohe igasse mängu, ei tähenda see veel, et laps on emotsionaalselt üksinda.

 

Meie lastehoiumajas on hommikuti ilus rituaal – laste hommikuring. Seal jutustatakse hommikulugu, mängitakse ühiselt mõnda mängu või tehakse midagi muud põnevat. Hommikuringi sügavaim tähendus on: näha ja olla nähtav! Kui rühma on tulnud uus laps või keegi on puudunud mõned päevad lasteaiast on hommikuring väga hea võimalus lapsele kohaneda rühmaga. Laps näeb ja püüab tajuda, kuhu ta kuulub, milline see rühm saab täna olema,  kes siia kuuluvad, mis on siin lubatud jne. Laps saab rahulikult vaadelda teisi ja õpetajat. Samas saab laps ka ise vastates olla nähtav ning luua võimalus uute mängukaaslaste leidmiseks, öelda: „Siin ma olen!“. Loomulikult ei ole see oluline ainult uutele lastele. Sama tähtis on see kõigile lastele, sest iga päev algab algusest!

 

Tähtis roll on siin lapsehoidjal, kes peab oskama näha gruppi ning aitama , et igal lapsel oleks siin oma koht ja võimalus olla nähtav. Sama tähtis kui kellegi valjuhäälne jutuvadin, on mõne lapse kohmetu seelikumudimine. Selle ilusa rituaali tähtsust tuleb selgitada ka lapsevanematele, et miks on tema lapsele oluline hommikut alustada koos teistega ning hommikuringiga, kus on võimalik jagada erinevaid mõtteid  ning kui keegi rühmast jõuab hiljem, on tal ilmselgelt raskem grupiga liituda, tabada nähtamatut. On justkui tunne, et ma olen millegist olulisest ilma jäänud.

 

Lastel , kes on juba varases elueas olnud grupi liikmed, on juba varem võimeid ja vilumusi, mida koosolemiseks vaja. Kuid alati on risk, et hakkab valitsema tugevama õigus, kui läheduses ei ole täiskasvanuid, kes võiksid sekkuda ja aidata toime tulla. Lapsehoidja selged raamid aitavad lastel tunda end turvaliset ning samal ajal õppida oma piire kehtestama. Suhe grupiga ning meie-tunne saab tekkida ainult läbi koostegutsemise, kuid igal lapsel peab olema üks juhttäht, mille järgi kurssi hoida! Selleks juhttäheks on lapse hoidja. Lapse ja hoidja omavahelised soojad  suhted kannab laps üle ka suhetesse omaealistega. See on mudel mida laps õpib kasutama. Positiivne suhe hoidjaga aitab lapsel kergemini toime tulla pingeliste olukordadega rühmas (J.Kienbaum).

 

Tihti pööratakse liialt tähelepanu lapse individuaalsele arengule, faktiliste teadmiste edasiandmisele, kuid olulised on ka nö. igapäevaelu oskused nagu suhted eakaaslastega, omavaheline koostöö, oskus loobuda, toime tulla oma tunnetega. Laste omavahelised suhted omavad väga suurt mõju lapse arengule ning on ühed olulisemad nende elus. Traditsiooniliselt arvatakse, et teadmiste parim edasiandmise viis on kompetentselt täiskasvanult passiivsele lapsele. Kuid kultuurilisi teadmisi ei anta üle ainult vanemalt põlvkonnalt nooremale vaid ka lapselt lapsele. Lasteaed on sel juhul väga olulise rolliga, kus lapsed kohtuvad teiste lastega, kes on erinevate kogemustega, teadmistega, huvidega. Kõik lapsed pärinevad erinevatest peretraditsioonidest. Läbi mängu kohtuvad nad uute teadmiste ja kogemustega pidevalt. “Lapse areng on eelkõige kultuuri sissekasvamine“ (Lev Võgotski).

Väike Liisi teeb Marile ettepaneku mängida poodi. Mari on sellega kohe nõus ning poemäng algab. Kuid mõlemad tüdrukud alustavad „oma poe“ mängu. See on põnev protsess jälgida, kuidas tüdrukud toovad mängu oma teadmised ja kogemused ning kuidas sellest lõpuks kujuneb „meie poe“ mäng. Siis tuleb aga ostja Ants ning kõik algab justkui uuesti. 

 

Lastehoiumaja igapäevaelus vahelduvad tegelused rutiinsete toimingutega. Meie majal on oma kultuur, omad kindlad rituaalid - kuidas alustatakse päeva, millised on söömisrituaalid, õueminek, jne. Nendes situatsioonides on lastel võimalik õppida üksteiselt reegleid ja oskusi tegutsemiseks. Lapsehoidja on nendes rituaalides laste poolt kõige paremini tajutud ja jälgitud. Kuigi võime arvata, et kiidame või kutsume korrale ainult üht last, peame me teadma, et seda kuulevad ja võtavad isiklikuna kõik !

 

Corsaro (1985) väidab, et omaealistega suheldes tulevad  lapsed teadlikuks sellest, et nad saavad ise reguleerida sotsiaalseid piire. Samuti õpivad nad, et nende eakaaslased ei pruugi neid aktsepteerida kohe. Seniks peab laps veenma teisi oma väärtustes (kui hea mängukaaslane ta on) ja mõnikord ette aimama ja leppima olukorraga kus teda ei valita. Laste omavahelised uued suhted  on väga haprad ning iga väiksemgi nende mängu sekkumine võib selle purustada. Seetõttu teevad lapsed hulgaliselt reegleid miks teised lapsed ei või mänguga ühineda. Täiskasvanud võivad hinnata seda kui mittekoostööd.

      Kalle ja Mart otsustavad mängida autodega. Kõigepealt teevad nad hulgaliselt reegleid (millal võib üks poiss täie hooga veeretada oma auto teise seina suunas, millal teine jne)

Kalle: Teeme nii, et kui minu auto kihutab vastu klotse on sinu kord.

Mart: Jah. Kui minu auto ei sõida vastu klotsi, saan ma kaks korda          veeretada!

Ruumi tuleb Juss ning vaatab poiste mängu.

Kalle:  Sina ei saa mängu tulla, sest sul ei ole punast autot!

Mart:  Sinul on sinine auto, aga sellega ei saa!

Ruumi tulevad kaks tüdrukut.

Mart:  Tüdrukud ei või siia tulla, sest siin on ainult poisid!

Kalle:  Seda mängu saame ainult meie mängida, rohkem ei mahu!

 

Lapsed õpivad väga kiiresti millised oskused ja väärtused on eluliselt tähtsad, et nad oleksid aktsepteeritud. Oma olemuselt tahab laps alati meeldida teistele lastele ning kuuluda  gruppi ja olla valitud. Zerka Moreno on öelnud: „Kui lapsepõlves ei  lasta lastel piisavalt „harjutada“ valikute tegemist, siis nad kaotavad võime teha hilisemas elus rikkaid valikuid“.